(🔊 kõlarid käima)
Eelmisel nädalal rääkisin inimesega, kes muidu oli eluaeg tantsija, õpetaja ja tantsuõpetaja olnud. Proovisin talle selgitada, millega ma tegelen ja mida meie äpp teeb.
Ta ütles, et tšekkide sisestamine on üks töö, mille temagi ära on õppinud. Talle lihtsalt tõesti meeldib see töö, see annab vahelduseks võimaluse oma aju täiesti välja lülitada. Ei teadnudki, kuidas talle öelda, et meie äpi pärast saab sellest tööst üks tasustamata hobi.
Käisin ka oma onuga lõunat söömas. Näitasin talle lõunasöögitšeki peal, kuidas äpp kõik väljad üles leidis tšeki peal. See on endale ka veel üllatuseks, kui teinekord kõik väljad leiab. Andmete kontrollimisel selgus, et dokumendi numbri leidmisega läks mul - inimesel ja tšekkidelt andmete leidmise spetsialistil - kõvasti kauem kui äpil.
Nädalavahetusel käisime Spring Hubis Marketing Hackil. Pühapäeval jõudsin kohale ja Kristjan ütles: “Davai, hakkame videot tegema”. Ma siis seletasin, et “One does not simply make a video”. Kristjan ütles, et aga teeme ikka.
Järgmiseks tuli kohe ette tšekiäpiehitajate jaoks hämmastavalt tihti esinev mure, et tšekke oli vaja ja no pühapäeva hommik, pole kellelgi jälle kaasas. Kristjan tuli tagasi, ise näost punane, rääkis, et oli läinud Rimisse, haaranud sealt kassa juurest prügikastist peotäie tšekke ja plehku pannud.
Siis ma hakkasin Kristjanile uuesti seletama, kuidas ta ei saa videot teha. Kristjan sebis endale kaamera ja tuli natukese aja pärast videomaterjaliga tagasi. Lõikasime siis video kokku, panime mussi taha, exportisime välja. Siis veetsime tund aega proovides originaalfaili väiksemaks konverteerida. Lõpuks lasime lihtsalt originaalfaili otse Facebooki üles ja saime õhtale. Kristjanit vist väga ei huvitagi, kas midagi on võimalik või mitte.
Lugu sai tegelikult alguse sellest, et 2016 aastal sain kokku Leslie da Bassiga ja küsisin, et kas me tohiks seda lugu kasutada. Ta ütles "Jah" ja no kolm aastat oleme muudkui oma teenust ägedamaks ehitanud ja see, et "Oota, oota, teeme ühe video", pole kellelegi parima taktikalise sammuna tundunud. Mis aasta meil ongi?
Helistasin igaks juhuks Lesliele üle, et ega ta juba lugu ära pole lubanud kuhugile ja kas ikka tohime jätkuvalt kasutada. Leslie ütles, et 'absoluuuutselt'. Ok, ta tegelikult ütles lihtsalt, et jah, tohime jätkuvalt kasutada ja kui millid kukkuma hakkavad, et siis teda ära ei unustaks. Aitäh, Leslie!
