Foto: Madis Katz

Üles kirjutas: Martin Sookael


Käisin 2015. aastal New Yorgis Ewert and the Two Dragonsi kontsertil. Üks ägedamaid mälestusi sellest oli tundmus, kuidas bänd kokku mängida oskas. Küsin Ewertilt selle kohta ja ta naerab: “Eks me olime harjutanud ka”.

Jätkan lugu mina-vormis, nagu Ewert seda jutustas.


Tunnetuslikku kokkumängu on meil tõesti palju. Kõik päevad loomulikult ei ole vennad, aga lava peal suudame ennast ikka kokku võtta. Allahindlust pole teinud, alati täie rauaga. 


Tuurid

Tuuril on pea alati ühesugused rituaalid. Tavaliselt eelmisel päeval või sama päeva hommikul hakkad kuskilt juba varakult sõitma. Päeva veedad bussis. Siis jõuad esinemispaika, viid kodinad ja pillid kohale. Siis on lõuna või kiirõhtustamine, kes käib kuskil jalutamas, kes istub tagaruumis, kes loeb. Kollektiivseid suuri kokkulepitud protseduure ei ole, pigem vaba liikumine. 


Igaüks saab teha, mis ta tahab. Kui oled Ameerikas kuuajasel tuuril, siis see ongi ainus paus reisimisest. Kõige ekstreemsem on olnud USAs kuu aega ja siis Euroopas veel kuu aega otsa. Kui oled nii kaua tuuril olnud, siis selleks ajaks on kõik olmejutud juba ammu ära räägitud, hakkad rohkem rahu ja vaikust otsima. Fusballilaud, kaardimängud, Uno kindlasti: meelelahutuslikke tegevusi proovime ikka leida. 


Ükskord olime tuuril Saksamaal. Kõik oli täpselt õiges rütmis - kontsert, pakkimine, tuuribuss, öö bussis, hommikuks olime Berliinis. Ja siis virgusime kõik ehmatusega selle peale, et buss sõidab tagurpidi! Kõmm! Kõmm! Kriiks! Buss kriibib pargitud autode uksi. Bussijuht hüüab, et pidurid ei tööta ja et tagurpidi käik on sisse jäänud. Neli-viis autot kriipisime ära ja meid saigi peatada ainult teine füüsiline objekt - lõpuks õnnestus kahe auto abil seima jääda:


Foto: erakogu


Õnneks olime äärelinnas, mitte kesklinnas. Korraldasime seal päris korraliku liikluskaose. Meil endil oli vaja juba soundcheck-i minna. Õhtul, kui oli vaja edasi liikuda, oli juba järgmine buss ees. See oli päris naljakas, kuigi alguses ehmatas päris ära. Aga keegi viga ei saanud, ainult autod said kannatada. Elevust ja seiklust oli hommikus kuhjaga. 


Salvestamine

Esimene plaat “The Hills Behind The Hills” oli suhteliselt eksprompt salvestus. Lihtsalt tekkis mõte. Mõned korrad olime Erkiga erinevates kodudes tinistanud ja pannud plaane paika, aga ühtegi sellist algusest lõpuni valmis lugu meil enne salvestamist ei olnudki. Siis me eraldusime lihtsalt kolmeks-neljaks päevaks maakodusse, võtsime olemasolevad tükid ükshaaval ette ning vormisime nendest lood.


Erki Pärnoja (kitarr), Kristjan Kallas (trumm), Ewert Sundja (vokaal), Ivo Etti (bass) aastal 2011. Pilt sellest videost.


Teise plaadiga, “Good Man Down”, hakkasime esinemiste vahelt veidike varem lugusid kirjutama ja asju planeerima. Tegime nädalase salvestussessiooni, kus eraldusime Türi Kultuurimaja keldrisse. Selle eemaldumise mõte on, et saad end emotsionaalselt igapäevatoimetustest välja lülitada ja olla ülifokuseeritud ühele asjale. Põhimõtteliselt elad ja magad ja hingad ühte vaimuõhku ja proovid seda salvestuse ajal maksimaalselt kinni püüda. 


Meie kõige tugevam külg on live-esitus. Seda plaadi peale tabada...see on selline omaette väljakutse. Samas, kui selle saab kätte nii, et kõlab kontserdilaadselt, siis see on meile väga hästi sobinud. Kolmanda plaadi, “Circles”, tegime Ameerikas samal põhimõttel. Olime kuu aega ühes stuudios ja õhtul mõtled välja, et mis lugu homme tegema hakkad ja siis hommikul hakkadki tegema. Mängid päev otsa, mängid üle ja siis mängid teistmoodi, siis proovid veel ja siis tegeled millegi muuga ning lõpuks lähed tagasi ja vaatad, kas sai piisavalt hea.


Viimast plaati, “Hands Around the Moon”, tegime teistmoodi. Ma hakkasin Sandriga demosid nokitsema. Päris mitmed asjad viisime kahekesi suhteliselt viimistletud tasemele. Siis tegime stuudiosutsakaid ja saime poistega kokku, kui oli vaja mingit instrumenti sisse mängida. 


Vahepeal oli perelisa tekkinud, seega tuli aja ja asukohaga natukene teistmoodi ümber käia. Tuleb lihtsalt luua endale sobilik töömeetod. Kui ühtemoodi ei saa, siis tuleb teistmoodi, aga plaat sellest tegemata ei jää. Tuleb ka plaadi salvestamiseks aja planeerimisel olla loomingulise lähenemisega.


Bänd aastal 2018 “Hands Around the Moon” tuurifotodel


Bänd

Bänd leidis oma kooskõla katse-eksituse meetodil. Kristjan, Ivo ja Erki mängisid päris pikalt Inese bändis koos ja mingi vahe Kristjan, Erki ja mina jagasime sama korterit. Eks selliseid ühenduspunkte oli palju ja selline üldine lähedus kandus muusikalisse külge üle. 


Tegime kambakesi ühe plaadi kingituseks Erki onule. Siis mõtlesime, et kui teisele artistile kirjutamisega saime nii hästi hakkama, siis võiksime seda sama hästi ka endale teha. 


Lõpuks on see kõik selline juhuse asi. Ju siis aeg, ruum, klapp ja kõik toimis sellel hetkel nii hästi. Koos mängimine ja koosloomine ning kogu see tegevus innustas meid nii palju, et see kandus muusikasse edasi. Ega siin muud erilist nippi ei olegi. Selles mõttes on juhus ikkagi: kunagi ei tea, kuidas töötab. Mõned muusikud võivad olla suurepärased, aga kokku kuidagi ei klapi. 


Bändile nimepanek on alati keeruline. Draakonitega oli nii, et me olime plaadi juba ära salvestanud, oli reaalselt trükki saatmise aeg, kui tekkis küsimus, et poisid, mis me sinna plaadi kaane peale kirjutame. Kõigil olid pead tühjad, ühtegi head mõtet ei olnud ja siis mu abikaasa Kadri ütles, et pange “Ewert And The Two Dragons”. Ma pakkusin naljaga poistele ja panimegi. Rohkem otseselt sellega pead ei vaevanud. Nüüd on veits hilja muuta ka.


Meie kolmas kontsert oli Tartus ja meie mänedžer Toomas (kes siis veel ei olnud meie mänedžer, aga hakkas meis juba potensiaali nägema) oli lätlastega juba mõnda aega suhelnud ja kogu sealse skeenega rohkem kursis. Üks läti raadiohääl ja DJ oli ka kontserdil ja seal rääkisime ning jõudsime juba kokkulepeteni ja selle tundeni, et kuulge, poisid, teeme ära! 


Meie neljas esinemine oli Riia vanalinnas väikeses klubis nimega I Love You Bar. Juba mõte sellest, et me läheme nüüd Lätti esinema oli selline laeng, et andis ikka enesekindlust ja tuli lausa selline tundmine, et oled läbi löönud. Tegelikult nii juhtuski, üks asi viis teiseni, Lätlased rääkisid, et neil on plaadifirma... ja nii see arenes.


Toona oli mul esinemistel väike elektriorel ka kaasas. Kui me Riiga kohale jõudsime ja trepist alla komberdasime, siis me alguses mõtlesime, et see on backstage. Kus see uks lavale läheb? Alguses mõtlesime küll, et mõte on olnud suurem kui reaalsus. Aga kui õhtu peale hakkas ja kui see väike baar tegi publikurekordi, kui inimesed olid õues klaasi taga ja laulsid kaasa, siis oli äge küll. Oli küll selline tunne, et täiesti ükskõik, kui suur või väike mõni koht on. 


Kui emotsioon on õiges kohas, siis võid esineda ka kahele inimesele. See puupüsti täis Riia väike keldriklubi on siiamaani üks selline kontsert, mis jääb elu lõpuni meelde. Kindlasti mõni suurem kontsert on meelest ära läinud, aga see on meeles.


Muusik ja raamatupidamine


Mul on tšekkidega kehvasti. Selles mõttes on hea, et saan CostPocketilt meeldetuletusi, et vaata nüüd üle. Eile koristasin sahtlit ja jälle leidsin üles tšekke ja pidin nendega tegelema. Sellest kontekstis on praegu see asi supermugav. 


Lõpuks kogu selle asja mõte on ju see, et see töötaks peaaegu nähtamatult. Teed selle klõpsu ära ja rohkem selle peale mõtlema ei pea. Asi läheb ise õigesse kohta ja jõuab raamatupidaja kätte. Ainukene ülesanne on lihtsalt see pilt ära teha.


Ma olen äärmiselt kehv arvepidaja, kogu nende tšekkide ja nende muude asjadega oli ikka kohutav peavalu, et kuhu ma need panin? Ühes kohas on ja midagi on rahakoti vahel ja midagi on sahtlis ja midagi on ühes taskus ja teises taskus. Tuuride peal on ka bensutšekid ja toidutšekid. Tuled koju, siis on terve kataloog pileteid ja muid arveid. Tore on hakata välja mõtlema, et mis kulu see nüüd oli...


See, kuidas praegu on klõps ja keerad tabeli kokku, on teinud vabakutselise muusiku elu märkimisväärselt kergemaks. Kui ei pea samal ajal olema eriti hoolas paberite sorteerija, on võimalus keskenduda olulisematele asjadele. 




Google pay img Apple pay img